Tõuajalugu

FCI – eesti keeli Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon – on enda poolt tunnustatud tõud jaganud kümnesse rühma. Mõnes rühmas on vähem erinvaid tõuge (näiteks rühm 4 – taksid), mõnes rohkem.  Grifoonid kuuluvad IX rühma – seltsi- ja kääbuskoerad – III alarühma – belgia kääbustõud.

Praeguste grifoonide tüüpi väikseid erksaid karmikarvalisi koeri peeti Brüsseli ümbruskonnas juba 600 aastat tagasi. Olla neid olnud nii rikkama kui vaesema rahva kodudes. Jõukamad kodanikud lasid endast pilte maalida (see tegevus oli moes enne fotograafia leiutamist), et ka järeltulevad põlved neid mäletaks.

Jan van Eyck’i maal „Arnolfini abielupaar”

Pildile võeti kõik pere tähtsamad liikmed, vahel ka koerad. Tänu sellisele kombele on meil tänapäeval tuvastatavad nii mitmetegi tõugude algallikad, alates vaaraokoertest püramiidide seinamaalingutelt. Esimene teadaolev Madalmaade peremaal koos grifoonide eellasega, väikese punakarvalise koeraga, on aastast 1434.

Tol ajal koertele tõuraamatuid veel ei peetud, mingi teadlik aretus aga kindlasti toimis. Kui kellelgi oli heade omadustega koer, tahtsid naabrid just selle koera järglasi saada. Targal omanikul jätkus silma, et oma koerale võimalikult samalaadset paarilist otsida. Ja kui kutsikad olid väärilised, kasutati sama paarilist veel.

Belgia vaesemal rahval polnud ilmselt oluline, kuidas täpselt koer välja näeb, peaasi, et hästi funktsioneerib – haugub varga peale, püüab hiiri-rotte ja sealjuures sööb vähe, järelikult on väikest kasvu. Neid koeri olla kasutatud ka tallides hoburakendite valvurina ja ikka jälle näriliste hävitajana. Ju jõudsid nad talli kaudu ka kõrgseltskonna eluruumidesse.

Grifoonidega lähemal kokkupuutel saab selgeks, miks neid koeri hindama hakati. Nad on sõbralikud, tegusad ja ettevõtlikud, olemata sealjuures pealetükkivad või tüütud. Nende pisike, sitke, samas jõuline keha võimaldab ronida, hüpata ja pikalt kahel jalal käia. Neile meeldib ennast eksponeerides külalisi lõbustada. Miks siis sellist koera mitte lossi lubada!

Erinevad aretus-spetsialistid vaidlevad, kas ahvpinšer aretati grifoonist või vastupidi, aga ka asjatundmatule silmale on selge – need tõud on omavahel suguluses. Tänapäevase grifooni iseloomulikum tunnus ongi ahvile või siis ka inimesele sarnane näoilme. Paljusid selline „sarnasus“ häirib, paljusid ajab naerma. Kui grifoone juba teadlikumalt aretama hakati, ristati neid ka king charles spanielite ja musta mopsidega. Tulemuseks suured ümarad otse vaatavad silmad, pea olematu nina ja erinevad karva- ning värvitüübid.

Aastal 1883 kanti Union Royale Cynologique Saint-Hubert tõuraamatusse esimesed Brüsseli grifoonid. Juba sajandivahetusel olid nad koos Belgia – ja väikeste brabandi grifoonidega oma kodumaal äärmiselt populaarsed, eelkõige tänu Belgia kuninganna soosingule ja eestkostele. Koerakesi kingiti ka naabermaade kuningakodadesse ja nagu ajaloost teame – mida leidub kõrgetes kodades, seda ihkavad endale ka madalamad. Pärast maailmasõdasid ilukoerte osatähtsus inimeste elus vähenes ja ka grifoonid olid kaotanud endise hiilguse.

Siiski jäi alles väike kogukond mandri-Euroopa grifoone, kellest enamus praegusi koeri pärineb. Britid ja ameeriklased jätkasid ka sõja oludes grifoonide kasvatamist (mis viga koeri aretada, kui omal maal sõjategevust ei toimu), aga nagu ka teiste tõugudega on juhtunud, hakati aretama omi liine, mis tõupäritolumaa originaalist mõnevõrra erinesid.

Omaette nali on see, et grifooni pesakonnas võib korraga sündida kolme erinevat tõugu koeri – karmikarvaline punane Brüsseli grifoon, karmikarvaline must või must-punane Belgia grifoon ja lühikarvaline mistahes eelnimetatud värvides, aga kindlasti musta maskiga väike brabandi grifoon! Kuna FCIs on need kolm siiski eri tõugudena kirjas, siis tuleb nende tõugude omavaheliseks paaritamiseks Eestis teavitada kirjalikult Eesti Grifoonide tõuühingut ning Eesti Kennelliitu.

Eestis registreeriti esimene väike brabandi grifoon 2000. aastal, Brüsseli grifoon 2001. aastal ja kõige hiljem registreeriti Belgia grifoon. 2007. aastal.

Tõututvustuse originaali autor Lada Mehikas Kennel Karjapeni