Räägime värvi geneetikast

Miks võib teatud värvi karvastik olla ohtlik tervisele?

Mõnedel tõugudel on sinine (dilute) värvus tõule omane (nt Weimari linnukoer), ega põhjusta koertele mingeid terviseprobleeme. Paraku teistel tõugudel, kus sinine pole tõuomane, on tegemist kõrge terviseriskiga.

Standardi järgi on grifoonid punased, mustad või mustad punaste märgistega. Küll aga sünnib vaatamata aastasadu kehtivale standardile standardvärvi vanematel siniseid või shokolaadi värvi kutsikad, mida loetakse väga ebasoovitavaks. Ning seetõttu eetlised kasvatajad väldivad teadlikult ebastandardset värvi kutsikate sündimist. Tänapäeval leidub mitmeid grifoonide tõuomaseid karva- ja markeeringupõhiseid geeniteste, mida on võimalik igale aretuses osalevale koerale tellida.
Sinine ehk dilute geen on koeral D- kromosoomis ehk lookuses. Kui mõlemad vanemad kannavad D lookuses dilute geeni (D lookus Dd alleelid). Sellise geenibaasiga vanematel on väga suur tõenäosus, et pesakonnas sünnib siniseid kutsikaid, kelle D lookuse värvuse alleelid on dd. Antud värvigeen kannab endas väga suurt ohtu, et koeral on dilutsiooniline karvkatte alopeetsia (Colour Dilution Alopecia-CDA), mis on geneetiliselt päranduv tervisehäire.

Mis on dilutsiooniline karvkatte alopeetsia (Colour Dilution Alopecia-CDA)?

Dilutsioonilist karvkatte alopeetsiat võib teisisõnu nimetada ka “sinise koera sündroomiks”. See seisund on päritav ja levinum koertel, keda on aretatud dilutsioonilise karvkatte saavutamiseks.

Alopeetsia on spetsiifiline tervisehäire, mis põhjustab jäädavat täielikku karvkatte laigulist väljalangemist, samuti ketendust, sügelust, nahakuivust ja bakteriaalsete nahapõletike teket.
Sellele seisundil on palju erinevaid nimetusi sõltuvalt tõust, keda see puudutab: sinise või kollakaspruuni dobermanni sündroom, kollakaspruuni iiri setteri sündroom, sinise koera haigus, sinise kiilanemise sündroom, kaasasündinud alopeetsia.
Seda esineb ka Brüsseli-, Belgia ja väike brabandi grifoonidel.
See haigus mõjutab otseselt koera naha all olevaid karva folliikuleid ja takistab uute karvade kasvu. Alopeetsiat aetakse tihti segamini hüpotrikoosiga. Erinevuseks on see, et hüpotrikoosi puhul pole karvakaotus täielik.

Dilutsiooniline karvkatte alopeetsia (CDA) sümptomid

Koertel, kes põevad CDA-d, on kehv ja ebaühtlane karvkate, mis aja jooksul progresseeruvalt halveneb kuni lõpliku kiilanemiseni. Kõrvalekalded on nähtavad rakutasandil, kus karva folliikulite tüves on tekkinud ebaühtlane pigmendi (melaniini) graanulite klomp.
Kutsikate puhul ei ilmne see probleem niipea, kuid koera vananedes muutub kiilanemine silmnähtavaks.

Kõige levinumad märgid sellest, et koeral on CDA:

  1. Karvakaotus. See on esimene märk sellest, et tegu võib olla dilutsioonilise karvkatte alopeetsiaga. Enamasti ei ilmne koeral enne kuuendat elukuud, aga mõningatel juhtudel avaldub alles kolme aastaselt.
  2. Lõhenenud karvad. Sel juhul võib tegu olla tüükalise alopeetsiaga, mille puhul esineb naha ketendamist, paapulaid (paistes muhk, mis ei erita mäda) ja pustulid (väike vill või vistrik, mis eritab mäda).
  3. Kuiv ja ketendav nahk, mis muutub sügelevaks. See on üks levinumaid tunnuseid, et lemmikloomal võib olla CDA.
  4. Korduv bakteriaalne infektsioon. Esineb tavaliselt koera seljapiirkonnas. Enamasti on see tuvastatav põletikulise karvafolliikuli (karvanääpsu) järgi, mis paistab välja nagu väike punn.
  5. Tugev sügelus, mille on põhjustanud põletik. See seisund võib mõjutada paljusid tõuge, kuid on teada, et see mõjutab ainult teatuid koeri kindlast tõust. Need koerad on ära tuntavad oma huulevärvi, silmalau või nina järgi, mis võivad olla lavendli, sinakas-halli, sinise või ihukarva tooniga. Lisaks võib nende karvkate olla pronksjas, kollakaspruun (fawn), sinine, sinakas-kollakaspruun (blue-fawn), hallikas-pruun (taupe).

Põhjused

Peamine põhjus, mis viib selle tervisehädani on probleemne aretustöö: kutsikad, kes sünnivad selle häirega näevad alguses küll terved välja, kuid mõne kuu möödudes on neile juba võimalik diagnoos panna. Dilutsioonilise karvkattega kutsika nahk näeb normaalne välja esimesed 6 kuud kuni 3 aastat. Seetõttu ei oska kutsika ostjad ka aimata, mis probleemid võivad järgneda.

Dilutsiooni määr koeras võib viia ägeda alopeetsiani (kiilanemiseni). Arvatakse, et tasakaalustamatus D-lookus geenis võib viia karvakaotuseni, sest just see geen vastutab karvkatte erksuse eest. Selle häire algupärasest tekkepõhjusest pole veel täielikult aru saadud. Mistõttu on raske öelda, millal täpsemalt murtud karvades avaldub värv, mis mõjub karva folliikulitele (karvanääpsudele) valdavalt surmavalt. Eelnevalt mainitud dilutsiooniline karvkate on alopeetsia põhiline põhjustaja, kuid sellele lisaks võivad kaasa aidata ka erinevad parasiidid, bakteriaal- ja seeninfektsioonid, allergiad ja hormonaalsed haigused.
Kui vaadelda koera alopeetisiat, on tähtis arvestada erinevaid faktoreid nagu näiteks vanus, millal haigus avaldus (kaasasündinud või omandatud), muster (fokaalne, multifokaalne/laiguline või hajutatud/sümmeetriline), asukoht, kestvus, sügeluse ja kiilanemise aste (täielik karvakadu/tüükaline, katkenud karvad).

Dilutsiooniline karvkatte alopeetsia on geneetiline defekt, mis häirib pigmendi moodustumist. Põhimõtteliselt see mõjutab, kuidas pigment haige koera karvades jaotub.
Seetõttu teatud koerad, kellel on tavatut värvi karvkate nagu näiteks kollakaspruun (fawn) või sinine, on selle häire esmased sihtmärgid.Melaniin koguneb karva tüves klompideks, millele järgneb muutus valguse murdumises ja tulemuseks on tavapäratu värvus. Brüsseli grifooni puhul esineb dilutsiooni kahe värvuse puhul — sinine ja maksapruun (šokolaad).

Maksapruuni dilutsioonilise karvkattega koertel pole olnud terviseprobleeme ja nad on elanud täisväärtuslikku elu kui nad põlvnevad vanematest, kes ei ole dilutsioonilise karvkattega.
Kuid sinise karvkattega koertel on esinenud dilutsiooniline karvkatte alopeetsia, isegi siis kui nad on pärinenud vanematest, kellel ei ole dilutsioonilist karvkatet.

Kasvatajad ja grifooni klubid on teadlikud tervisehäiretest, mis esinevad dilutsiooniliste karvkatete puhul ja seetõttu ongi standardite koostamisel need karvkatte värvused välja jäetud. Nii on see paigas olnud rohkem kui 100 aastat, kuigi vanasti ei teatud geneetikast nii palju kui praegu.

Ohtlik trend ja “harulduste” ihalus

Tänapäeval on DNA testide tegemine kättesaadav kõigile ja iga vastutustundlik koera-aretaja saab oma koerte DNA ära testida. Tänu sellele saab aretaja olla kindel, et pesakonnas ei sünni dilutsiooniliste karvkatetega probleemseid järglasi.

Viimasel ajal levib häiriv trend, kus osad kaasaegsed aretajad ei järgi enam ajalooliseid tõuaretajate eetilisi norme ja traditsioonilisi ettekirjutusi-standardit.

Vähemus hoolimatuid kommerts-kasvatajaid on asunud meelega aretama dilutsiooniliste värvustega grifoone seejuures pettes ostjaid, reklaamides neid kui “haruldaseid” värvuseid, mille eest saab küsida kõrgemat hinda. Paaritades dilutsioonilise karvkattega isendeid omavahel suureneb koerte geneetiline värvikombinatsioon.

Sisuliselt tähendab see, et kallihinnalise haruldusena pakutakse teadlikult probleemset koera, kelle elukvaliteet jätab soovida. Pärilikke haiguseid ei ole reeglina võimalik välja ravida, sest pole võimalik muuta haige koera geene.  Ravimitega võib õnnestuda olukorda leevendada ja sümtoimeid mingilgi määral kontrolli all hoida.

Kuigi varem pole maksapruunidel koertel, kes pärinevad mitte-dilutsioonilistelt vanematest, olnud nahaprobleeme, siis nüüd, mil neid on hakatud sihilikult aretama dilutsioonilistest koertest, on ka maksapruunidel isenditel hakanud esinema dilutsioonilise karvkatte alopeetsiat nagu sinistel koertel.

Igaüks, kes soovib osta grifooni kutsikat peab olema teadlik, et isik, kes aretab meelega dilutsioonilisi värvuseid, on ebaeetiline tõuaretaja. 

Mitte ükski mainekas või eetiline tõuaretaja ei kasvataks meelega koeri, kes kannatavad enamiku oma elust nahaprobleemide käes. 

Eestis ei ole täna aretajaid, kes teadlikult aretaksid grifoone, kes kannavad dilutilist geeni. Nende juhtumite vältimiseks on mainekad kasvatajad sellest teadlikud ja kasutades DNA testimist hoiavad nad sellised geenid kontrolli all ja ei lase neil levida. Kuid samas on hulk Ida-Euroopa (nt Venemaa, Ukraina,Valgevene) ja ka USA kasvatajaid, kes toodavaid selliseid koeri, et müüa neid kõrge hinnaga kui haruldusi.

Palun olge teadlikud, et mis iganes sellised kasvatajad ütlevad, ei ole sellised teod mingit moodi põhjendatud. Selliselt tegutsev isik ei hooli koeratõust ega koerast endast, ainus eesmärk on raha teenida

Artikkel baseerub Autraalia Grifoonide Tõuühingu materjalidel.
Inglise keelest tõlkinud Gerda-Katrina Laadung
Teksit toimetas Marika Bander
Kõik pildid pärinevad internetist ning on kasutatud illustratiivsel eesmärgil.